Vasile Ernu

În viaţă există lucruri mult mai îngrozitoare decît moartea BR Anna Ahmatova

În viaţă există lucruri mult mai îngrozitoare decît moartea
Anna Ahmatova
blog

Rumeenia bestseller ja kadunud inimesed – Keskus/ Tallin/ Estonia 5/2008

Boris Buracinschi

VÕTA TRÜKIS JA PEA ARU: Moldaavia literaat Boris Buracinschi räägib Vasile Ernu raamatust, millest on kujunenud Ida-Euroopa uus menuteos ning selgitab, miks on taolisesse kirjandusse vaja ettevaatusega suhtuda.

On mul selline tuttav, Vasile Ernu. Tutvusin temaga 1988. aasta maikuus. Olin juba ülikooli lõpetanud, sõjaväes teeninud, aga tema käis veel koolis. Nii et olin tema jaoks nagu vanem seltsimees.

VESTLUSED KÖÖGIS

Sel ajal huvitus Vasile usulisest kirjandusest ja käitus natuke mungalikult. See torkas silma eriti meie revolutsioonilise lõbutsemise taustal. Seejärel astus ta ülikooli, filosoofiat õppima.

Viimasest kohtumisest temaga juba kunagi kirjutasin “KesKus’is”. Mäletan, kuidas istusime kõrvetavalt külma veega mägioja kaldal, jõime õlut ja kõnelesime filosoofiast. Vasile ütles siis, et metafüüsikat pole olemas. Mina hakkasin vastu, siis pole ka füüsikat ju olemas. Tema vastas laisalt, et jah, polegi. Osutasin klaasikesele kange Transilvaania puskariga ja pärisin: seda pole kah olemas? Aga joo see ära, soovitas noor filosoof kavalalt, siis näed.

Pärast seda kohtumist andis Vasile Ernu Rumeenias välja raamatu pealkirjaga “Născut în URSS” (“Sündinud NSVL-s”), pika essee nõukogude igapäevaelust. Teate isegi, vestlused köögis, poliitilised anekdoodid, Marlboro suitsud, brändi “Belõi Aist” ja unistus seemisnahksest jopest.

KAHEKOPIKANE ELU

Mulle tundus, et raamatul on vene juured. Nii vormilt – palju sarnaneb kompilatsioonile kuulsatest Vene autoritest alates Ilfist ja Petrovist ning lõpetades Venedikt Jerofejeviga. Samuti sisult – tundub, et autor on alateadlikult valinud reaalsuse seletamiseks enesealanduse. Aga enesealandus on vägagi venelik joon.

Raamatust sai Ida-Euroopa mastaabis tõeline bestseller. Sai mitu auhinda, sealhulgas Rumeenia kirjanike liidu auhinna debüüdi eest. Ent möödunud aastal tõlgiti see vene keelde ja anti välja tõsises Moskva kirjastuses “Ad Marginem”, mis omakorda tähendab palju.

Kirjutasin tookord seltsimehele, et jah, Nõukogude Liidus oli eraelu võimalik, kuid see oli kahekopikane elu. Umbes nagu ütles Aleksandr Pjatigorski: Nõukogude Liit oli impeerium, kuid sitane impeerium.

NAABRINAISE LUGU

Ning peale selle, kui olin raamatu läbi lugenud, tuli mulle meelde, mis juhtus minu naabrinaise Zoega.

Vanaisa ja vanaema elasid tüüpilisel Chişinău õuel tillukeste jõukate majade ja lopsaka rohelusega, kus kasvasid ka virsiku-, aprikoosi- ja kirsipuud. Igal pool vohas peale selle viinamari, millest sai väga head mahla, aga vein tuli raske, labase maitsega.

Kõik elanikud olid kohalikud, erandiks vaid üks nõukogude pere, mille pereema ei sallitud ja kutsuti “madam Izvinjajus’”. See oli kirbe segu juudi, rumeenia ja vene elementidest, kuhu segunes kerget poola ja tatari hõngu.

Värava kõrval elaski seesama Zoe. Minu, kümneaastase lapse jaoks oli ta elatanud naisterahvas, ehkki nüüd saan aru, et ta pidi veidi üle neljakümne olema, nagu mina praegu. Ta värvis juukseid heledaks, teistesse hügieeninõuetesse suhtus sundimatult. Tema korteri lahtisest uksest kandus alati uriini ja kopituse haisu.

Zoel oli napp raamatukogu vanadest kergema suunitlusega raamatutest, kus kõige sagedasemad sõnad olid hacienda, gaucho ja señora. Ta andis neid minu vanaemale lugeda, ning neist levis samasugust provintsliku rääma lehka.

Peale selle oli Zoel koer, hirmuäratava välimusega bokser, kes oli heameelega endale võtnud kohustuse kutsumata külalised õuelt eemal hoida. Selle eest pälvis tema perenaine naabrite lugupidamise.

Zoe oli üksildane naisterahvas. Ainult vahetevahel käis tal külas vennapoeg, konservatooriumi õpilane. Siis kostis akendest viiuliharjutusi.

Ükskord kõnetas kojamees – muide samuti Vasile – vennapoega ja heitis talle ette: mis sa kogu aeg kääksutad, mis muusik sa selline oled. Selle peale mängis vennapoeg talle lõbusa rahvaliku loo. Kunsti säärase võidutsemise ees võttis purjus kojamees mütsi maha.

Tuleb öelda, et Zoe oli veidike “kiiksuga”. Mitte et ebanormaalne, aga lihtsalt naine, kellele teatavad fantaasiad võõrad pole. Mäletan tema juttu: kõnnin mööda tänavat, aga vastu tuleb kindral Bradulov (tol ajal oli ta Moldaavia NSV siseminister). Peale selle rääkis Zoe uhkusega oma tutvusest Leonid Breþneviga, kes viiekümnendate aastate alguses oli kohaliku kompartei esimene sekretär.

ARVETEKLAARIMINE KAHTLASE ELEMENDIGA

Naabrid suhtusid tema juttudesse kergelt, kuid jätkasid Zoest lugu pidamist. Niimoodi kestis see 1974. aasta sügiseni. Sel aastal tähistati Moldaavia nõukogude vabariigi rajamise aastapäeva. Räägiti, et suur nõukogude juht Leonid Breþnev ise tuleb külla. Linnas ehitati uusi tarasid, asfalteeriti uulitsaid ja klaariti arveid kahtlase elemendiga.

Ühel õhtul sõitis meie õuele miilitsaauto. Lõunas lähevad inimesed tavapäraselt vara, keegi nagu ei pannud midagi tähele. Alles hommikul nägime, et Zoe korteri uks on kinni pitseeritud, ent perenaine ja tema koer olid igaveseks kadunud.

Ükski naaber ei osanud öelda, mis siis ikkagi juhtus, kuid minu vanaema arvas, et ta saadeti hullumajja.

METAFÜÜSIKA KADUMISEST

Toona suhtusin sellesse väga rahulikult. Alles kui suureks kasvasin, sain aru, kui jube see kõik oli – inimene ja tema koer kaovad ilma kohtu ja uurimiseta ning kõik ümberringi peavad seda iseenesestmõistetavaks. Ja ei olnud ju Stalini aeg, mitte 1941. ja 1948. aasta küüditamised, vaid hoopis heasüdamlikud, nagu veel öeldi, taimetoidulised seitsmekümnendad aastad.

Sellest ma räägingi Vasilele, kui temaga järgmine kord kohtun.

P.S. Muide, Vasile Ernu kõneles tõepoolest midagi metafüüsika kadumisest. Aga minu küsimusele füüsika kadumisest vastas midagi arusaamatut. Aga nalja viinapitsiga mõtlesin ise välja, et lugu oleks huvitavam, nagu öeldakse – puändiga. Nii et otsustage ise, kuhu intellektuaalsed mängud meid viia võivad.

-
6 May, 2008
in: Cronici   
Niciun comentariu

Comments

Comments are closed.